Tänapäeval peame iseenesestmõistetavaks, et e-kirja saates jõuab see saajale kohale vaid hetkega, mitte ei pea kirja postkontorisse viima ja päevi ootama. Kui tahame chilli con carnet valmistada, leiab kohe Google’ist sadu erinevaid retsepte, mitte ei pea retseptiraamatuid läbi lappama. Küll aga ei ole see alati nii olnud. Internet on tegelikult alles üsna noor, ligi 50 aastat vana. Tolleaegsed arvutid olid nii suured, et olid terve toasuurused. Teadlased kasutasid neid aastaid külma sõja ajal omavahel suhtlemiseks. Süsteem oli loodud selliselt, et kui üks arvuti otsad annab, siis sidevõrk toimiks igal juhul.
1962. aastal pakkus teadlane nimega J.C.R. Licklider välja idee arvutitevõrgust, mis omavahel suhtleksid. 1969. aastal saadeti esimene teade ühest arvutist teise läbi ARPANETi, valitsuse loodud arvutiprogrammi. ARPANET on “The advanced research projects agency network” ehk Arenenud Teaduslike Projektide Agentuuride Võrk. Üks arvutitest oli laboris USCLA-s ja teine Stanfordis. Saadetud sõnum oli sõna “login”, kuid Stanford sai kätte ainult kaks esimest tähte sõnumist, aga hei – kuskilt peab ju alustama.
1971. aastal lisati võrku Hawaii ülikool ning kaks aastat hiljem ka Inglismaa ja Norra ülikoolid. Samal aastal arendas ka Ray Tomlinson välja süsteemi, mis saadaks kirju ARPANETi kasutajate vahel, mis sai lõpuks nimeks elektronpost ehk e-post. Siis tuli mängu arvutiteadlane Vinton Cerf, kes leidis viisi, kuidas kõik maailma arvutid ühendada.
Kuid asi sai hoo sisse alles 90ndatel. 1991. aastal programmeerija nimega Tim Berners-Lee. See ei olnud enam mõeldud teadlastele, vaid oli ligipääsetav kõigile, kellel oli internetiühendus.
Praegu on populaarsed veebilehitsejad näiteks Mozilla, Chrome ja Safari, aga 1992. aastal loodi Erwise. See oli esimene internetibrauser. 1993. aastal loodi Mosaic, mis muutis veebis surfamise populaarsemaks. Mosaicile järgnes riburadapidi mitmeid uusi brausereid – näiteks Netscape Navigator, mida kasutas 90% veebikasutajatest.
90ndate alguses hakkasid firmad AOL ja CompuServe pakkuma dial-up internetiühendust. Dial-up lasi internetiga ühineda läbi telefoniliini. Seetõttu oli ka ajaloos aeg, mil ei saanud korraga telefoniga rääkida ning internetti kasutada.
Internetita ei oleks meil ilmselgelt ei Facebooki, Twitterit ega Instagrami, aga mis veel tähtsam – me ei pääseks sekunditega ligi olulisele infole ega saaks nii kergelt suhelda ülejäänud maailmaga.
Kui Apple Music äpp tutvustati, kirjutas Spotify tegevjuht Twitterisse kaks sõna. Need olid “Oh ok.” Kes gigantide heitluses peale jä…
Loe lähemalt ›
Terava keelega fotograaf ei hoia arvamust tagasi ja lajatab otse ja ausalt, kas X-i kaamera on kogu selle ümber tiirlevat elevust väärt v…
Loe lähemalt ›